metsade vahel ja põldude ääres
on õhtuste uudiste viimane aeg
sinist valgust immitseb kardinaäärelt
väike maja - ta ümber on lagunev aed
üks tüdruk on emaga isunud maa
sohval mis teeninud aastaid on truult
sest ajast kui oli veel natuke raha
üks mälestus tekkib ja püüab siis tuult
kes surnud või lahkunud ammu on linna
kes elus kas joovad on varandus seegi
kes joodikud pole ja pole ka minna
teeb maguskas elu neil kummeliteegi
kuid täna on nädala ootuste õhtu
üks väikene lootus ja unistus suur
üks unistus millest jääb alati õhku
ka järgmisteks päevadeks soovidepuul
kaks naist üks pilet ja pliaats ja paber
ja algabki viimaks see oodatud hetk
taob süda ja hingel on kuidagi kare
sees ütleb, see kõik on vaid enesepett
kui palju on lootust kas miljonist üks
on's olemas suuremaid numbreid kui see
võiks jumalat paluda tuleks see üks
kuid usku ei ole ja vesi keeb teeks
ja diktori näol on naeratus juba
seal süda ka ütleb et täna ei vea
ja esime loositu enam ei luba
kuus numbrit on ainult ja mida ei tea
kes lubas siis loota kui lootust ei ole
päev päevalt seal süda ju kalestub veelgi
seal rumalus vaesuse kupjaks on vahel
kuid vahel ei ole ka isegi seegi
võiks vihata seda kes lubas teil loota
ehk kunagi küsid milleks ja miks
seniks ela ja järgmist loosimist oota
kas elu on antud vaid elamiseks
aga õhtune saun kõik pehmendab tasa
ja taevas on selge kui vaikides lähed
lävel peatud ja vaatad korraga üles
ka tänagi öösel seal paistavad tähed
