kell on seitse varsti suletakse kauplused ja poed, ma olen mitu tundi järjest jälitanud sind
sind võõrast tundmatut ja trammis nähtud tütarlast neis aastates kus pole tähtis veel miks sündisid miks elame,
su pilgus oli teadmine see köitiski vist mind
me vahel ümber seisvad inimesed ühissõidukis ja niiske soojus riietest see takistas ja häiris mind, et püüda sinu pilku, sinu
silmi, et sa märkaks mind
ma väljusin kui väljusid, su järel kõndisin need tänavad ja poed, sa käisid kauplustes ja ostsid midagi ja kassajärjekorras
sinu järel seistes ma ootasin, et juhtuks midagi
sind saatsin varjuna ja lootuses, et tunned seljatagant kedagi, mu pilku, mõtteid, minu soove
kuid sa ei tundnud, läksid sirgelt, püstipäi, ei vaadant tagasi ja seda kuni koduukseni
seal kauge tähe valgus mu silmi puudutas
ja kuigi mõtteski ma polnud teda palund
kuid sinu silmad mind ei näinud
ma tahan näha sinu murdumise valu
las saada supermarketitest pealegi siis kirik
kus kogudus on kogunemas taas
et teha oma päeva ainus vaba valik
sealt valikute hulgast mis riiulitel maas
las saada kassaaparaatitest me altar
ja usutunnistuseks pangakaart
ja järjekorras seistes hardalt
ka iga viimane kord esimeseks saab
sealt sekundite vahelt ma hetki otsisin
näe, miskit musta vilksatas
ma kõigi meeltega ta tühjust katsusin
ta külma puudutust mis aeg mu ette tõi
kuid tõelist ohtu ma ei näind, ta vanem vend
seal vaikimisi olematus olemise sõi
siin on me linn, võimas ja võitmatu
ka sellel õhtul kui sa sured
ka sellel õhtul säravad ta tuled
