Nii vaikseks kõik on jäänud
su ümber ja su sees,
mis oli, see on läinud,
mis tuleb, alles ees.
Päev pole, öö ei ole,
silm nagu seletaks,
et kuskil mäenõlval
sa justkui seisataks.
Ja ümber nagu tuuled
su üle juttu a'aks,
ei mõista, siiski kõigest
sa nagu aru saaks.
Ei mõista, vaatad üles
ja vaatad tagasi.
Ja ohkad endasmisi
ja ohkad jällegi...
