Nüüd mingem siit, veel koidu eel,
on udused, külmad mäed me teel.
Kuid kaugemal, ürgkalju all
me võlukuld meid ootab veel.
Seal muiste päkapikusool
käis sügaval koopais igal pool,
kus päev või öö, virk sepatöö
ning nõidust appi võitis hool.
Sai kuningas neilt aardeid häid,
mis kuldselt sädelema jäid.
Nad ehteid lõid, mis valgust tõid
ja pärgi, kirevaid mõõgapäid.
Ning suutis mõnigi meistermees,
et tähti õitses hõbekees.
Ja kroon nii kuldset pildus tuld,
seal kuu ja päike särasid sees.
Nüüd mingem siit, veel koidu eel,
on udused, külmad mäed me teel.
Kuid kaugemal, ürgkalju all
me unund kuld on alles veel.
Ka kauneid peekreid tehti seal
ja kullast kandleid, keeled peal.
Ei leidnud viis neilt kuuljaid siis,
kus inime maad ei kaeva eal.
Lõi künkal mühama männitukk,
öös tuulte oigeis kostis hukk.
Lõõsk oksi sõi, lõõm laotust lõi,
leek ropsis puil kui punane kukk.
All orus kumises häirekell,
kõik rahvas vaatas, hirmus hell,
kuis lohe raev, oh õud ja vaev,
seal möllas majadel, tornidel.
Mäel tossas suits, mis hukke rikk
nüüd pageda paistis ainulik.
Mäest lahkus hõim, jäi maole võim,
sai surma mõnigi päkapikk.
Nüüd mingem kähku, kõigest väest,
ning üle mitmest süngest mäest,
kus udud maas, et võita taas
me kuld ja kandled lohe käest.
