kõndides üksinda Tallinna tänavail,
mõtlen, et homme siis ongi see päev
kus tõusen ma vaikselt ja sind ei ärata
pakin ma asjad ja ära siit läen
jäävad maha paekivi müürid ja väravad
maha jääb tee, mida astus me jalg
maha jääd sina, kel silmad on säravad
ei puuduta enam su palet mu palg
seisan ma vaksali esisel väljakul
pimedus vaikus ja tühjus - on öö
täiskuu puudutab katuseharjakuid
raekojakell enam mulle ei löö
hüvasti sõbrad, Teid iial ei unusta,
hüvasti kodulinn majad ja teed
oleks, et kohti on kusagil paremaid
kaugus ehk möödunu kaunimaks teeb
